Stantsimine
Poolide mähkimine
Galvaniseerimine
Treimine
Kosmos 436 V ja A, ja Maret 323 P
Lehekülg 1935–1936 RET kataloogist.
1935. aastal otsustas rühm asjahuvilisi hakata Eestis tootma raadiovastuvõtjaid. Bekkeri laevatehas, mis oli tegevuse sisuliselt lõpetanud, rentis selleks välja oma hoone aadressil Kopli 80 (nüüd Marati 4). Tallinnas avati raadiovastuvõtjate tootmistehas. Tehase nimeks oli RET (Raadio-Elektroonika Tehas).
30. märtsil 1935 sai O-ü. RET (Raadio-Elektrotehnika Tehas) majandusministeeriumilt tegevusloa. Tehase asutasid Friedrich Olbrei, Karl Reinmann ja Hans Võrk. Tehase kirjelduse kohaselt tegeleti „raadio-, heli- ja kinotehnika, seadmete ja muude elektrotehniliste komponentide arendamise, tootmise ja müümisega“. 1935. aasta juunis registreeris Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda Tallinnas (Suur-Karja 9) O-ü. Raadio-Elektrotehnika Tehase (RET), mille algkapitaliks oli 35 000 Eesti krooni. Ettevõtte juhatusse kuulusid Hans Võrk, Friedrich Olbrei, Julias Anton, Karl Reinmann ja Reinhold Saving. Tootmisdirektori ülesannetesse asus Hans Võrk.
Kõigepealt rajati tehasesse labor raadiovastuvõtjate arendamiseks. Sellele järgnes selle aja kohta moodsa ja kalli sisseseade muretsemine tootmisruumidesse. Osa seadmetest valmistati Tallinnas asuvas Arsenali tehases, osa toodi aga välismaalt. Pärast tööliste palkamist ja väljaõpetamist valmis 1935. aasta septembris esimene RET-i raadiovastuvõtja.
Korpuste tootmist alustati 1935. aasta detsembris. Selleks ajaks oli kuue elektrimootori toel töötava koosteliini peal tööl umbes 50 inimest ning tehas suutis päevas valmistada 20–30 vastuvõtjat. 13. detsembril 1935 valmis tehases 1000. vastuvõtja. Kokku valmis esimese tegevusaasta jooksul tehases 1156 raadiovastuvõtjat. See moodustas 10% Eesti raadioturu kogumahust.
Raadiovastuvõtja enne korpusesse paigaldamist
Кaadiovastuvõtja kokkupanemine
Galvaniseerimine
Poolide mähkimine
2. juunil 1936. aastal sai OÜ RET majandusministeeriumilt loa suurendada oma algkapitali 35 000 kroonilt 60 000 kroonini. 1936. aasta oktoobris töötas tehases 108 inimest, kellest 35 olid naised. Järgnenud suvekuudel lubati töötajatel 2–3 kuuks jääda palgata puhkusele, kuni uurimis- ja arendusosakond töötas välja uusi raadiomudeleid. Päevane tootmisvõimsus jõudis 30 vastuvõtjani. Aastatel 1936–1937 müüdi kokku 2061 raadiovastuvõtjat, mis moodustas 30% Eesti turumahust.
Eesti valitsus otsustas anda RETi renditud Bekkeri hoone Tallinna Tehnikaülikoolile. Seetõttu ostis RET 1936. aastal kolmekorruselise maja aadressil Reimanni 9 (nüüd Ahtri 10). Hiljem osteti ka kõrvalasuv krunt.
23. jaanuaril 1937 suurendas OÜ RET oma algkapitali 120 000 kroonini.
6. novembril 1937 suurendas ettevõte oma algkapitali 250 000 kroonini. Tehas kasvas hoogsalt. Ettevõtte direktori arvestus nägi ette 120 000 krooni suurust investeeringut hoonete ja uute tootmisvaldkondade seadmete jaoks. Tehas soetas uued seadmed ja mõõtesüsteemid. Tehnilistes protsessides võeti võimalikult suures osas kasutusele mehhaniseeritud lahendused.
1938. aasta veebruaris oli tehases kasutusel üle 50 elektrijõul töötava masina. RET oli tollal Eesti esimene ja ainuke ettevõte, kus töötas viis väljaõppinud inseneri ja viis tehnikut. Kvalifitseeritud töötajate koolitamiseks hangiti valdkondlike oskuste nõukogult luba suunata kolmeaastase staažiga 15 tehase töötajat tehnika- või raadiokooli, et nad saaksid oma oskusi täiendada.
1938. kevadel algas uue toomishoone ehitamine. Tänu uuele betoonitehnoloogiale püstitati neljakordne hoone vähem kui viie kuuga.
Uues tootmishoones töötasid peamiselt naised ning seal toodeti induktiivpoole, võnkepoole, transformaatoreid ja muid traatmähiseid. Eritellimusena valmistati ka radioolasid, võimendeid, kooliraadiote seadmeid, helitehnikat laevadele, transformaatoreid ja induktiivpoole raadiojaamadele jne. 1938. aasta veebruaris osales RET mitme väikese raadiosaatejaama ehitamises.
1938. aastal töötas RET-is 130 inimest. 1937/1938 majandusaastal müüdi 3348 raadiovastuvõtjat.
Raadioseadiste kokkupanemine konveieris
Hööveldusmasinad
Võnkepoolid ja trafod valmistatakse mähkimismasinades
Valjuhääldide kokkupanemine
Raadiovastuvõtjate korpuste poleerimine
Individuaalosade ja seadiste tootmine treipinkides ja freesimispinkides
1938. aastal võttis RET üle ettevõtte Neon-Lux ning alustati valgustusseadmete ja neoonsiltide tootmist.
Lisaks eritellimusel valminud seadmetele hakkas RET tootma ka mõõteriistu: signaaligeneraatoreid, elektronvoltmeetreid, ostsilloskoope, moonutuste analüsaatoreid. 1938. aasta detsembris täitis RET Eesti Posti raadiovastuvõtja tellimuse Kopliranna ranna-raadiosaatejaama jaoks. Merel olevate laevadega sidepidamiseks mõeldud seadmed maksid 35 000 krooni.
Aastatel 1938–1939 kasvasid tehase müüginumbrid ligikaudu 4500 eksemplarini ja tehases oli tööl 200–220 inimest. Raadiovastuvõtjates kasutati parimaid Euroopa ja Ameerika osi sellistelt tootjatelt nagu Marconi ja Philips. 1938. aasta detsembriks oli tehases valminud kokku 10 000 raadiotoodet.
1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat. Tehases oli kasutusel 75 elektrimootorit koguvõimsusega 74,6 hobujõudu. OÜ RET-i aktsiad noteeriti Tallinna börsil.
1940. aastal OÜ RET natsionaliseeriti.
RET pidi saama uue riikliku korporatsiooni aluseks. RET-iga liideti Tartu Telefonivabriku raadioosakond. Lõplik ühinemine leidis aset 28. novembril 1940. 10. jaanuaril 1941 liideti RET-iga läheduses asuv (aadressil Reimanni 11) Elektrotehnika Tehas ARE.
3. märtsil 1941 nimetati Raadio-Elektrotehnika Tehas RET ümber Raadio-Pioneeriks. Määratud tootmiskava kohaselt pidanuks tehas 1941. aastal tootma 18 600 raadiovastuvõtjat ja 70 raadiosaatjat, aga hävinenud koostöösuhete ja materjalipuuduse tõttu oli 1. juuniks 1941 toodetud vaid 3285 raadiovastuvõtjat. Kõik 1941. aasta esimeses kvartalis valminud tooted valmistati ARE varudest, mistõttu pandi sel perioodil valminud raadiovastuvõtjatele nimeks ARE.
1941. aasta teises kvartalis toodeti muudetud RET-i raadiovastuvõtjaid, mille valmistamisel kasutati Nõukogude Liidus toodetud elektronlampe. Arenduses oli kaheksa elektronlambiga raadiovastuvõtja. Tehase vaneminsener Eduard Kokkeri 1. juuni 1941. aasta aruande kohaselt alustati esimese tuhande uue Raadio-Pioneeri mudeli tootmist. Varasematest toodetest plaaniti valmistada 300 raadiovastuvõtjat Rekord 2P, mõned eksemplarid tooteid Ars 3, Malles 2, Sangar 5 ja Maret 7. 1941. aasta 31. mai seisuga töötas Raadio-Pioneeri tehases 285 inimest.
Aastatel 1941–1944 oli tehas ettevõtte Telefunken käsutuses ning kandis nime Funktechnische Fabrik Reval. Tehase tegevjuhiks määrati insener Eduard Kokker. Teda nõustas Telefunkenit esindanud nõunik. Tehas pidi hakkama tootma raadioseadmeid Saksamaa laevastikule.
VV-661
Sagedusastmik:
Pikklained – PL: 150–300 kHz (2000–1000 m);
Kesklained – KL: 520–1500 kHz (575–200 m);
Lühilained – LL: 6–16 MHz (50–18.75 m);
Vahesagedus: 465 kHz.
VV-662
Sagedusastmik:
Pikklained – PL: 150–300 kHz (2000–1000 m);
Kesklained – KL: 520–1500 kHz (575–200 m);
Lühilained – LL: 6–16 MHz (50–18.75 m);
Vahesagedus: 465 kHz.
VV-662
VV-662 teise versiooni korpuses.
VV-663
Sagedusastmik:
Pikklained – PL: 150–415 kHz (2000–722.9 m);
Kesklained – KL: 520–1600 kHz (577–187.5 m);
Lühilained – LL-1: 3.97–7.0 MHz (76–42.9 m);
Lühilained – LL-2: 7.0–12.1 MHz (42.9–24.8 m);
Vahesagedus: 465 kHz.
VV-663-2
Tallinn P-2
VV-462
Pärast Teist maailmasõda sai tehas nimeks Punane-RET.
1945. aastal jätkus tehases raadiovastuvõtjate tootmine. Aastatel 1945–1946 valmis tehases ainult 372 eksemplari. 1947 kasvas see number juba 2127-ni. Alguses toodeti nelja raadiovastuvõtja mudelit. Lisaks sellele valmistas tehas aastatel 1946–1949 valitsuse raadiovõrgu tarbeks 15 742 vastuvõtjat.
Aastatel 1947–1955 oli tootmises viie raadiolambiga vahelduvvoolu-raadiovastuvõtja VV-661.
1950. aastal lisandus tootmisse kuue raadiolambiga vahelduvvoolu-raadiovastuvõtja VV-662. Tootmine jätkus kuni 1955. aastani koos kahe korpusevõimalusega. Uuel raadiovastuvõtjal oli vana mudeliga võrreldes parem vastuvõtukvaliteet ja paremad akustilised näitajad.
Kuue raadiolambiga vahelduvvoolu-raadiovastuvõtja VV-663 oli saadaval aastatel 1952–1955. See oli parem versioon mudelist VV-662.
Aastatel 1950–1952 toodeti tehases nelja lambiga akutoitel raadiovastuvõtjat Tallinn P-2.
1951. aastal toodeti proovipartii mudelit VV-462. See oli teistsuguse korpusega Tallinn P-2 täpne koopia. Mõne aja pärast lõpetati VV-462 tootmine.
Estonia 55
Estonia 2
RET 25. aastapäeva rinnamärk
Alates 1955. aastast hakkas tehas tootma radioolasid (kombinatsioon raadiovastuvõtjast ja grammofonist). Sellest ajast toimus kõikide RET-i tavatarbijatele mõeldud raadioseadmete tootmine Estonia kaubamärgi alt. Esimene radioolamudel nimega Estonia 55 (hiljem lihtsalt Estonia) oli saadaval kuni 1959. aastani.
Radioolat Estonia 2 toodeti aastatel 1958–1962.
1960. aastal ehitati Jõhvi harutehas, mis sai nimeks Jõhvi Transformaatorite Tehas Tehasega Punane RET. Jõhvis toodeti transformaatoreid kõikidele RET-i seadmetele, samuti kaabliklemme ja juhtmekimpe. Ühtlasi rajati eraldi lehtstantsimise osakond raadioseadmete korpustele stantsitud osade valmistamiseks.
Estonia 3
Estonia 3M
RET 30. aastapäeva rinnamärk
Radioolat Estonia 3 toodeti aastatel 1962–1964.
Radioola Estonia 3M toodeti aastatel 1964–1966.
Estonia 4
Retakord
RET Võimendi 2566
Retakord kasutusjuhend
Radioolat Estonia 4 toodeti aastatel 1966–1970.
Lisaks tavatarbijatele mõeldud raadioseadmetele töötasid tehase spetsialistid 1966. aastal välja ning võtsid tootmisse elektronoreli Retakord. Orelile paigaldati transformaatori ehitusele tuginev 25 W transistorvõimendi RET 2566 ja eriline kõlarisüsteem.
Elektronoreli autor Heino Kalmo demostreeris Retakord kevademessis Leipzigis.
Estonia Stereo
Estonia 006 Stereo
RET 35. aastapäeva rinnamärk
RET-i stereofooniline periood algas 1969. aastal Estonia Stereo tutvustamisega. Seda moodulitest koosnevat stereofoonilist raadiolampidega radioolat toodeti aastatel 1969–1973.
Moodulitest koosnevat stereofoonilist raadiolampidega radioolat Estonia 006 toodeti aastatel 1972–1978.
Estonia 008
Estonia 009
Regatt
RET 35. rinnamärk
Uue ehitusega, üksnes transistorite baasil töötvat radioolat Estonia 008 toodeti aastatel 1978–1982. Raadiovastuvõtja moodul liideti grammofoniga. 25АСА-II (25ASA-II) kõlarid töötasid sisseehitatud võimenditega. Reguleeritav kõlar paigaldati põhimoodulisse.
Aastatel 1981–1984 toodeti radioolat Estonia 009. Radioola koosnes neljast osast.
1980. aastal tutvustati suveniirist raadiovastuvõtjat Regatt, et tähistada Tallinnas korraldatud olümpiapurjeregatti.
1985. aastal viidi kõlarimuundurite tootmine ja kõlarisüsteemide kokkupanemine Tallinna põhitehasest üle Jõhvi tehasesse. Samal ajal toimus koostöös Soome ettevõttega Genelec Oy mitmete tehnoloogiliste protsesside kaasajastamine.
Estonia 010
Estonia 35 АС-021 (35 AS-021)
Estonia 30 АС-002 (30 AS-002) kasutusjuhend
Estonia УМ-010 (UM-010)
Estonia ЭП-010 (EP-010)
Estonia УП-010 (UP-010)
Estonia Т-010
Estonia ЛП 001 С (LP 001 S)
Rahu
Rahu äratuskellaga
Rahu lahtipakitud
Estonia 35-016 С (35-016 S)
Estonia МП-110 (MP-110)
Estonia Т-110С (T-110S)
Estonia 109
Estonia 35 АС (35 AS)
Moodulitega stereofooniline radioola Estonia 010 oli koopia Sharp Optonicust. Seda toodeti aastatel 1985–1992. Kavas oli nii kogu komplekti kui ka eraldi moodulite müük. Alguses kuulusid komplekti ka aktiivkõlarid, aga 1985. aastal alustati võimsusvõimendi moodulite ja kõlarite 35 AC-021 (35 AS-021) tootmist.
Kõlarid Estonia 35 AC-021 (35 AS-021) olid kolmeribalised süsteemid kärjekujulise madalsagedusvaljuhääldi, kuplikujulise kergsagedusvaljuhääldi ning kuplikujulise valjuhääldiga. Need olid tootmises aastatel 1985–1990.
Võimsusvõimendi Estonia УМ-010 (UM-010) väljundvõimsus oli 2 × 85 W. Tööstaatus ja ülekoormus kuvati LED-paneelil.
Estonia ЭП-010 (EP-010) oli aeglane otseajamiga vinüülplaadimängija. Kõik moodulid kasutasid taktiilseid lüliteid. Spetsiaalne optiline süsteem suutis plaadi pealt üles leida vajaliku loo numbri. Korduma sai panna nii ühe loo kui ka kogu albumi.
Estonia УП-010 (UP-010) eelvõimendil oli LED-kuva, mis näitas võimalikke valikuid ja väljundsignaali taset, kõrg- ja madalpääsulisi teravusalasid ja kõrvaklappide väljundit.
Tuuner Estonia Т-010 loodi selleks, et võtta vastu raadiosignaale LL ja ULL sagedustelt. Tuuner oli varustatud elektroonilise sagedusreguleerijaga. Nupu keeramine lülitas automaatse sagedusotsingu automaatselt välja.
Aastatel 1986–1989 oli RET esimene ettevõte Nõukogude Liidus, mis hakkas tootma CD-mängijaid. Toote nimi oli Estonia ЛП 001 C (LP 001 S). CD-mängijal oli Philips CDM-2 mehhanism ja TDA 1540P DAC.
Lisaks sellele valmistati 1980ndatel väikestes partiides ka muud tarbeelektroonikat: integreeritud võimendit Estonia 35-016 С (35-016 S) väljundvõimsusega 2 × 35 W, mille moodulehitus osutus ebaedukaks suure hulga madalakvaliteediliste ühenduste tõttu; kahe kassetipesaga Estonia МП-110 (MP-110); stereotuuner Estonia T-110 С (T-110 S); integreeritud võimendiga vinüülplaadimängija Estonia 109, millele oli paigaldatud Poola seade Unitra Daniel G1100 fs; autodele mõeldud kõlarimuundurid Estonia 35 АС (35 AS).
Suveniirraadio Rahu oli MW sagedusel töötav vastuvõtja. Seda valmistati aastatel 1986–1992. Raadio põhines suveniiril Regatt – selle ülemine pool oli kujundatud gloobusena ja sisaldas kõlarit.
130AC 003
1992. aastal muudeti Estonia kaubamärk Audeseks („Audio from Estonia“).
1993. aastal asutas Audes oma kõlarikorpuste tootmise. Alguses valmistati korpuseid puitlaastplaadist. Esimene Audese nime alt tutvustatud kõlarimudel oli 130AC, mis toodi müüki mitmel erineval kujul: 130AC, 130AC 002 ja 130AC 003. Kõikidel nendel mudelitel on erinev viimistlus. Lisaks sellele kasutati 130AC 003 puhul kärjekujulist madalsageduselementi, kahes teises mudelis oli kasutusel paberkoonustega madalsageduselemendid.
